Mäletate, isegi eesti meedia kirjutas sellest, et mingi poiss tahtis Megan Foxile roosi kinkida, kuid jäi tähelepanust ilma? Kodak pani vihje eest, mis poissi leida aitaks, välja 5000 dollarit ja loomulikult leiti ta paari päevaga Facebookist üles. Selgus, et tema nimi on Harvey ja tema ainus hobi siin elus ongi vist kuulsuste jälitamine, sest nimekiri nendest, kellega tal on õnnestunud ühe pildi peale saada, oleks muljetavaldav, kui see ei oleks nii kurb.

Igatahes lennutas peaaegu tasuta reklaami näljas Kodak ta muidugi kiiruga New Yorki, kus Megan Fox “Today” talkshow’ s üles astuma pidi. Kuna keegi ei vaevunud aga Foxi käest midagi küsima, ei teadnud nad, et viimane on Michael Jacksoni surmast nii šokeeritud (miks, kuradi pärast, jääb ilmselt kõigile arusaamatuks), et ei olegi LA-st naasnud. Nii et Kodak lasi poisi lihtsalt intervjuude ringile, et ta neile reklaami teeks. Kas ja millal ta üldse näitlejatariga kohtub, jääb lahtiseks, aga samas – vaevalt et see kedagi huvitab.

Nunnu.

Pilt on pärit siit.

Sellise retoorilise küsimuse esitab seltskonnaajakirjanik Hille Kõrgesaar, kes ise nimetab end “kollase meedia aukodanikuks”. Khmh. Igaüks, kes on oma jala üle ülikooliläve tõstnud, saab aru, et see küsimus on põhjendatud. Ka jutt on küllaltki asjalik, kuigi ka vähemate eelteadmistega lugeja võiks ju aru saada, mida täpselt läänest, põhjast, idast (okei, see on kõigile selge), lõunast ja kaugemast lõunast rääkides täpselt silmas peetakse.

Aga… AGA… See artikkel ilmus portaalis Lass24. Nagu Liis Lass. See sama, kes sel kevadel lõpuks diplomi kätte sai, EBS-ist küll, aga siiski. Kas see ei ole mitte juba piisav vastus sellele küsimusele?

Arvestades seda, kuidas Hille oma blogis noori kuulsusejanuseid tibisid sarjab, võiks muidugi väita, et tegu on peene irooniaga, aga seda ei tahaks ma eriti uskuda – igal koeral on vaja nii puud, mille peale jalga tõsta kui kuud, mille poole uluda ja kuuks on kõik kirjatsurad raha pärast miskipärast hakanud Keskerakonna esindajaid valima…

Pilt on pärit siit.

Emma Watson on taas (juba sajandat korda) Teen Vogue’ i kaane peal. Ja kuna ta on hetkel titekatest mu lemmikstaar ja need pildid on tõeliselt lahedad, tahaksin neid teiega jagada.

Mina isegi ei oska öelda, milline neist mu lemmik on. Tegelikult arvan ma, et mu lemmik on see valge pluus koos musta seelikuga, nii et paneme seda kohe topelt. Ja kõik pildid on pärit Teen Vogue’ st.

Ülemised on küll rohkem minu maitse, aga see alumine kleit on ka ikka päris lahe.

aga ikka selleks, et me ei peaks rikutud näolapiga sarnaseid videosid üles riputama:

Lühikokkuvõte laiskadele: Fergie oli veits solvunud, sest Perez oli oma blogis kirjutanud, et ta album on täielik saast ja kuna P. ei nõustunud tunnistama, et tegelikult on ikka täiega hea album (hahahahahhaha), tuli Will I Am ISIKLIKULT Perezile ütlema, et ta ei tohi Black Eyed Peasist rohkem kirjutada, Perez ütles, et Will on pedekas ja sai vastu hambaid. Vist isegi mitte Willi, vaid tema mänedžeri käest. Nii et nüüd on Perez üles riputanud nutuse steitmendi, kus ta “räägib kõigest täpselt nii, nagu see toimus”, nutab ja sõimab teisi pededeks.

Haha, lõpunali tuli ka ikka ära:”And Fergie – you´re UGLY, bitch!”

P.S. Ei, tegelikult pole lihtsalt viitsimist olnud.

Tõsiselt, nad käivad jälle juba sada aastat ja isegi ei lahutanud vahepeal, aga ikka hüppab iga natukese aja tagant kuskilt välja VEEL mõni video, mis räägib sellest, kui jube ikka lahkuminek on. Ma kujutan ette, kui armas neil on kahekesi selliseid lugusid hommikuviskikohvi kõrvale kuulata. Aga peaasi, et pappi tilgub.

Get over it, bitch!

P.S. Evil clowns? Nagu wtf?

Viimasel ajal olen nagu vanainimene – tõsiselt, tunne on selline nagu oleks 25 või midagi. Ajalehti ei taha lugedagi, kõik uudised on negatiivsed või suisa lollakad. Nagu tänagi. Mees läks munn õieli juuksuritöökoda röövima ja kui naine, armastav ja õilsameelne nagu mu sookaaslased ikka, tal seepeale kõhu täis söötis ja riided puhtaks pesi, lisaks veel tuhat rubla ka taskusse pistis – mida see tänamatu šovinistist siga siis tegi? Läks politseisse kurtma, et tema inimõigusi on rikutud.

Kõik ainult selle pärast, et naine vastutasuks tema meheau kasutas. See ei tahtnud niisama püstigi seista, tuli Viagraga turgutada. Ja kui vaene naine tükk aega saanud pole, pole midagi imestada, kui tõsise töö käigus ka õppind riistad veidi kuluma kipuvad. Vaja siis selle väikse asja pärast nii palju kisa ja kära tekitada? Mitte nagu praegu, mil isegi miilitsad, kes ometi peaksid rahva teenistuses olema, ainult irvitavad, selle asemel, et naisele medal anda. Kuigi peab ütlema, et selles osas on neil õigus, et mõelge, kui tore neil kahel oleks vanglas oma suhet edasi arendada.

R.

Haha, avastasin, et pole juba paar kuud meie lemmikpiffi näidanud. No pole hullu, näitame nüüd siis topelt, näitame kuni meil kõigil villand saab. Mitte et see tema puhul võimalik oleks.

R.

Nii et otsustasin kah ühte kaasas tassida. Hõbedase kujundusega, sest see sobis mu käekotiga. Ja kuna ma sellega juba nii mugavalt loengusse olin sattunud, otsustasin seda ka lugeda. Raamatuks oli kümme aastat tagasi ilmunud “Mõru maik” by Hiram ja tegelikult tahtsin ma seda lugeda, sest ühe nädala jooksul suutis Nirti seda kritiseerida ja üks teine sõbrants kiita. Pluss muidugi see, et Hiram räägib riietest umbes sama palju kui Hugó arhitektuurist.

Raamatul, mis räägib palju moest ja muusikast, on muidugi paratamatult see viga, et kümne aasta pärast ei pruugi Nike´i särk ja Triumph´i pesu enam eriti elitaarsena mõjuda ja ka muusikatrendid jõuavad selle aja jooksul veidi muutuda, nii et kohati tuli naer peale, aga huvitav oli sellest hoolimata. Keegi kuskil kirjutas, et tibi oli ilge elunautleja ja muudkui kiskus erinevaid tablette keele alla – mulle ei jätnud asi üldse sellist muljet, pigem ei suuda eesti lugeja ehk veel täpselt hoomata seda, et mõnes ringkonnas suhtutakse Ecstasysse sama moodi nagu tema peres hommikusse kofeiinilaksu.

Metatekstina trügis minu jaoks sisse “hitimaigu” definatsioon – tabasin end mingil hetkel mõttelt, et hea raamat ju küll, aga klassikamaterjali ei ole. Hakkasin siis mõtlema, et miks ei ole ja jõudsin arusaamale, et isegi minusuguse feministirajaka jaoks on põhipõhjus selles, et stiil ja peategelane on liiga naiselikud. Arusaamine, et Tõeline Teos kajastab peategelasest MEHE või erandkorras ka äärmiselt meheliku ja ratsionaalse (Jane Eyre) või vähemalt androgüünsena (kasvõi Õnnepalu loodud Anna) on põhjalikult pähe tambitud. Šovinistlikud sead, ma pean edaspidi valvsam olema!

Nüüd peaks end kokku võtma ja Oksaneni raamatu ka läbi lugema. Saaks teada, kumb oksendamist ja vägistamist (=moodsat elu)paremini kujutab. Mis omakorda tekitab küsimuse – miks ilusast tüdrukust kirjutades peab ta ilmtingimata olema vägistatud buliimik? Vägistamisest saan ma aru, see sümboliseerib naiste füüsilist nõrkust kontrastina nende vaimujõu ja välise klantspildiga. Rääkimata sellest, et umbes kümme protsenti naistest on olnud sunnitud vahekorras. Aga kas me peaksime sellest kirjanduses valitsevast tendentsist järeldama, et anoreksia ei ole enam moes? Kas ainult narkootikumidest ei piisa, et kaalu all hoida?

Nii palju vastamata küsimusi…

Pildil on muidugi Naomi.

R.

Sattusin lugema suurepärast šedöövrit, mille autoriks on staarajakirjanik ja eestlaste lemmik Lusti Katrin. Loen ja loen ja iga sõna on puhas kuld. Tsiteerin:

Jacksoni turvameeskond ei olnud rahva vastu just kõige sõbralikum ja kuigi superstaar on tuntud suure lastesõbrana, lendasid esireas hüpelnud maimukesed pikali põrandale, suuremad neil jalgadega otsas trampides.

Oma silmaga nägin, kuidas Royal Teatri põrandale kukkus näoli maha isegi imik, keda ema siis üritas maast üles sikutada. Imiku isa röökis Jacksoni turvameeskonnale:”Palun, aidake mind!”.

Hiljem astusin talle ligi ja küsisin, mis täpselt juhtus. “See on täiesti uskumatu, mis siin toimub. Kuidas saab üks turvameeskond niimoodi käituda fännidega? Tahtsime Michaelit lähedalt näha ja turvamehed tõukasid mu naise ja imiku põrandale pikali. See on täiesti kohutav! Mul ei ole sõnu…” rääkis mees, kes oli ilmselgelt šokiseisundis.

See on uskumatu! Ma kujutan ette, kuidas andunud fännid hoidsid end hästi kasvatatud inglastele kohaselt viisakasse kaugusesse, ei üritanud sugugi staari pikali joosta ega käperdada. Ja siis astusid need vastikud turvatöötajad lihtsalt ilma põhjuseta täiesti ohutus kauguses SEISVATE inimeste juurde ja hakkasid neid (taas ilma põhjuseta) tõukama.  Ja kui see ka päris nii ei olnud, on igal inimesel ometigi SEADUSLIK ÕIGUS igat staari ahistada, käperdada ja eeldada, et ta peaks täiesti võõra inimese ja tema imiku vastu huvi tundma. Rääkimata sellest, et ema, kes oma imiku hullunud rahvamassi sisse viib, ei ole päris kindlasti idioot, vaid pakub talle lihtsalt arenguks vajalikku kultuuriväärtust, mis on osa tema kodanikuõigustest.

Eks ole?

R.

Pilt on pärit siit.

Järjekordsel hilisel õhtutunnil nurgatagusesse kauplusse sisse põigates olen mitmeid kordi kohanud inimesi, kes, justkui kurjast vaimust vaevatud, on pidanud ajusid ragistama vaat et elu ühe kõige olulisema probleemi üle: millise uue kõhutäiega oma neljajalgset näuguvat lemmiklooma seekord kostitada. Raske otsus langetatud, astuvad töömuredest läbiimbunud nägudega inimesed öhe ja võtavad raskel, kuid äraootaval sammul suuna kodu poole, kus saavad oma päevaprobleemid kallata vahtvalgete linade vahele ja lasta unel end safiirsiniste vete vahele kanda. Kuid enne veel võtavad needsamad tegelased oma kõrgtehnoloogiliselt töödeldud ning plastikaadist kotist välja kostitava roa oma lemmikloomale. Harilikult kohtuvad nad põlastavalt ükskõikse suhtumise ning kräunuva viginaga ning järjekordne hool ja pingutus on vett vedama läinud. Võimalik lahendus võib olla lähemal kui keegi arvatagi oskaks!

Mu kassid on puuvillatoidulised, nad söövad põhiliselt T-särke, sokke ja kampsuneid,

 pajatab nädalavahetusel Kuldnõela tiitliga autasustatud moekunstnik Aldo Järvsoo. Kindlasti on paljud inimesed pead ragistanud teemal, mida teha oma väikeseks jäänud ning kasutute rõivaesemetega. Enam ei pea oma garderoobi uputama moest läinud eelmise kuu brändidega, vaid need võib lihtsalt oma neljajalgsele sõbrale piima või kohupiimaga kokku segada ning hõrgutav kõhutäis on kindlustatud. Teie kass pole end kunagi tervemana tundnud kui nüüd, kauaigatsetud tänu delikatessdinee eest on enam kui garanteeritud! Kuid asi ei pea sugugi piirduma vaid sellega: et kindlustada oma koduloomale mitmekesine toit, pakkuge talle T-särkide ja sokkide vahepeale ka maikasid, shortse ja pesu, sest täisväärtusliku toidu, nagu me kõik teame, tagab mitmekesisus! Eriti hea kombinatsioon võiks olla veel näiteks garneeritud villased sokid pulloverikastmes segatud itaaliapärase õhtutualetiga ning kui tahate oma karvapalli veel millegi erilisega üllatada, siis magustoiduna oleks ülihea idee lauale kanda ka kergelt praetud sviitrit õhuliste viigipükstekuubikutega.

Olge loovad ja te näete, et teie kass on teile tänulikum kui iial varem!

I.