Kas kõrgharidust jagatakse kergekäeliselt igale lollile?

Sellise retoorilise küsimuse esitab seltskonnaajakirjanik Hille Kõrgesaar, kes ise nimetab end “kollase meedia aukodanikuks”. Khmh. Igaüks, kes on oma jala üle ülikooliläve tõstnud, saab aru, et see küsimus on põhjendatud. Ka jutt on küllaltki asjalik, kuigi ka vähemate eelteadmistega lugeja võiks ju aru saada, mida täpselt läänest, põhjast, idast (okei, see on kõigile selge), lõunast ja kaugemast lõunast rääkides täpselt silmas peetakse.
Aga… AGA… See artikkel ilmus portaalis Lass24. Nagu Liis Lass. See sama, kes sel kevadel lõpuks diplomi kätte sai, EBS-ist küll, aga siiski. Kas see ei ole mitte juba piisav vastus sellele küsimusele?
Arvestades seda, kuidas Hille oma blogis noori kuulsusejanuseid tibisid sarjab, võiks muidugi väita, et tegu on peene irooniaga, aga seda ei tahaks ma eriti uskuda – igal koeral on vaja nii puud, mille peale jalga tõsta kui kuud, mille poole uluda ja kuuks on kõik kirjatsurad raha pärast miskipärast hakanud Keskerakonna esindajaid valima…
Pilt on pärit siit.

Tere, iluhoorad! Mina olen
Nagu pensionärid ehk mäletavad, oli blogi algne koosseis veidi teine, aga kuna aja jooksul tekkis mõnel meist ka oma isiklik elu (khm*bitches*khm), on algusaegade autoritest lisaks mulle alles ainult Indrek, kes on jällegi selle lõigu kõrval. Loodus aga teatavasti tühja auku ei salli, nii et kadunud autorite asemel on meiega ühinenud
Lisaks 
Teemaväline, aga see foto on hoiatav näide kõigile kes sihukest ürpi kavatsevad selga panna – isegi kui sa oled kondine nagu puuhalg, näed seda kandes välja nagu emalaev.
See riietus on tõesti igaühe seljas kohutav. Samas need, kes päriselt ongi paksud, ehk rõõmustavad.