Raamatud on head aksessuaarid

Nii et otsustasin kah ühte kaasas tassida. Hõbedase kujundusega, sest see sobis mu käekotiga. Ja kuna ma sellega juba nii mugavalt loengusse olin sattunud, otsustasin seda ka lugeda. Raamatuks oli kümme aastat tagasi ilmunud “Mõru maik” by Hiram ja tegelikult tahtsin ma seda lugeda, sest ühe nädala jooksul suutis Nirti seda kritiseerida ja üks teine sõbrants kiita. Pluss muidugi see, et Hiram räägib riietest umbes sama palju kui Hugó arhitektuurist.

Raamatul, mis räägib palju moest ja muusikast, on muidugi paratamatult see viga, et kümne aasta pärast ei pruugi Nike´i särk ja Triumph´i pesu enam eriti elitaarsena mõjuda ja ka muusikatrendid jõuavad selle aja jooksul veidi muutuda, nii et kohati tuli naer peale, aga huvitav oli sellest hoolimata. Keegi kuskil kirjutas, et tibi oli ilge elunautleja ja muudkui kiskus erinevaid tablette keele alla – mulle ei jätnud asi üldse sellist muljet, pigem ei suuda eesti lugeja ehk veel täpselt hoomata seda, et mõnes ringkonnas suhtutakse Ecstasysse sama moodi nagu tema peres hommikusse kofeiinilaksu.

Metatekstina trügis minu jaoks sisse “hitimaigu” definatsioon – tabasin end mingil hetkel mõttelt, et hea raamat ju küll, aga klassikamaterjali ei ole. Hakkasin siis mõtlema, et miks ei ole ja jõudsin arusaamale, et isegi minusuguse feministirajaka jaoks on põhipõhjus selles, et stiil ja peategelane on liiga naiselikud. Arusaamine, et Tõeline Teos kajastab peategelasest MEHE või erandkorras ka äärmiselt meheliku ja ratsionaalse (Jane Eyre) või vähemalt androgüünsena (kasvõi Õnnepalu loodud Anna) on põhjalikult pähe tambitud. Šovinistlikud sead, ma pean edaspidi valvsam olema!

Nüüd peaks end kokku võtma ja Oksaneni raamatu ka läbi lugema. Saaks teada, kumb oksendamist ja vägistamist (=moodsat elu)paremini kujutab. Mis omakorda tekitab küsimuse – miks ilusast tüdrukust kirjutades peab ta ilmtingimata olema vägistatud buliimik? Vägistamisest saan ma aru, see sümboliseerib naiste füüsilist nõrkust kontrastina nende vaimujõu ja välise klantspildiga. Rääkimata sellest, et umbes kümme protsenti naistest on olnud sunnitud vahekorras. Aga kas me peaksime sellest kirjanduses valitsevast tendentsist järeldama, et anoreksia ei ole enam moes? Kas ainult narkootikumidest ei piisa, et kaalu all hoida?

Nii palju vastamata küsimusi…

Pildil on muidugi Naomi.

R.