91 aasta vanune ilu
Austatud blogihuvilised, kõigepealt minu siiras vabandus, et juba üsna pikka aega pole minu sulest ilmunud mitte ühtainustki kirjutist. Kindlasti olete juba muutunud kärsituks ega läbe enam oodata, kuid panen teile südamele, et rahutused ei ole meie noorele vabariigile sugugi kasulikud. Kui küsite, miks viisin jutu ühtäkki Eestile, siis põhjus peitub siinsamas: meie noor, kuid väärikas vabariik on tähistamas täna oma 91. aasta sünnipäeva. Siinkohal tahaksin oma tänase postituse pühendada ühes kogu oma hinge ja ihuga oma armsale kodumaale, Eestile.
Meil on ilus riik, eksole? Jah, sest siin olen mina, sina ja veel palju ilusaid tegelasi. Kuid kas inimesed teevad meie riigi kauniks? Jah, kuid on veel palju muudki. Näiteks eelmine nädal vaatasin ma diagrammi, mis näitas majanduse langust viimase aasta jooksul. Võin siiralt öelda, et see oli ilus: ühtlane roheline joon, mis langes ja langes ja selle ümber oli tühjus. Jõudes koju, avasin ma oma rahakassa ja nägin, et ka seal on tühjus, võibolla ehk veel sügavamgi, kui sellel graafikul. Mul tekkis kohe äratundmisrõõm äsjanähtuga ja ma mõtlesin: majanduskriis on üks ilus asi.
Kui palju olete teie viimasel ajal kohanud ilu meie ümber? Mina näen seda iga päev. Kõndisin eelmisel reedel koolist koju ja nägin lippu. Teda oli ajahammas kõvasti purenud ning ääred narmendasid jubedalt. Ma jäin seisma ja vaatasin, kuidas see tuule käes õõtsus. Hetk hiljem tuli vana mees ja võttis selle lipu maha. Ma mõtlesin, kui palju on see lipp näinud ajaloo ilu ja valu, võibolla on ta juba vana, lehvinud juba eelmise vabariigi ajal, lebanud kokkurullitult kellegi pööningul keset tormilist nõukogude iket ning lehvinud uute rahvuslike tuultega ärkamisajal. Ometi on temas endiselt ilu, seda tuleb vaid osata otsida.
Siiski on eestlastel veres näha ilu asemel valu. Oleme õppinud oma riiki, majandust, poliitikat nägema justkui üht suurt ja täitmatut katelt , mille kallal võib alati võtta ja kuhu võib kogu oma musta pori visata. Loodame kogu aeg sealt katlast saada, kuid harva oleme valmis sinna omaltpoolt midagi lisama.
Armsad eestlased, kuigi see katel roostetab mõne koha pealt, ei vähenda see tema ilu. Meie suudame muuta oma ühiskonda suhtumisega ilusamaks!
PS! Vahelduseks ka midagi diipi;)
I.

Tere, iluhoorad! Mina olen
Nagu pensionärid ehk mäletavad, oli blogi algne koosseis veidi teine, aga kuna aja jooksul tekkis mõnel meist ka oma isiklik elu (khm*bitches*khm), on algusaegade autoritest lisaks mulle alles ainult Indrek, kes on jällegi selle lõigu kõrval. Loodus aga teatavasti tühja auku ei salli, nii et kadunud autorite asemel on meiega ühinenud
Lisaks 
Jaa!! Indrek on jälle tagasi! *pühib silmanurgast pisara*