Tea, kas on aeg Hitlist tagasi tuua?

“Puhtad!” ohkas näitsik sügavalt, “jälle puhtad!”.  Kaunilt maniküüritud käed tõstsid suurest trussikutehunnikust üles järgmised stringid, käisid need üle UV lambiga, asetasid hetkeks luubi alla ja kergitasid need seejärel preili kauniks lõigatud nina juurde – ainult selleks, et need taas ohkega kontrollitud pesu hulka visata. Talle oli tehtud ülesandeks kirjutada Kroonika seksikate peost ja ülemus ootas midagi skandaalset, aga isegi staaride aluspesu oli seekord laitmatult puhas – kui välja arvata Anu ja Lilit, kes teatavasti seda ei kannagi. No kas ei aja sihuke asi hinge täis?! Selliste tulemustega ta küll presidendi vastuvõttu kajastama ei pääse.

“Ma tean!” tekkis blondiinil järsku geniaalne idee, ilmselt esimene pikkade aastate jooksul. “Ma kirjutan millestki muust nii HÄSTI, et see toob hunniku klikke ja Kadastik ja Eero on mõlemad sillas!!!! Nii, mida Hollywoodgrind ja People kirjutavad? Oh, äge, Mickey Rourke´i koer suri ära! See raudselt müüb! Nii, mida see Pullerits ükskord koridori peal ütleski? Ahjaa, kõige olulisem on hea pealkiri. “Mickey Rourke´i koer suri”? Ei, see pole see. “Mickey Rourke´i koer lahkus meie hulgast”? Ei, sellest jääb kah nagu väheks. “Mickey Rourke´i truu sõbranna suri”? Päris hea, aga midagi jääb nagu ikkagi puudu – oh, ma tean, “Mickey Rourke´i truu sõbranna suri tema käte vahel”, sellest paremaks enam minna ei saa. SEDA pealkirja raudselt märgatakse!” valgus lai naeratus üle noore ajakirjanikuhakatise meigitud näolapi. Vaimusilmas nägi ta juba oma nime tuntuimate seltskonnaajakirjanike pikas meelierutavas reas.

_________________________________________________________________________________________________

Märgati muidugi, isegi Rents märkas. Pealkirjale klikkima ma siiski ei hakanud, sest kui me just ei eelda, et Mickey´l on kaks sõbrannat, kellest üks ringi hoorab ja teine mitte, on siililegi selge, et omadussõna “truu” saab ainult koera kohta käia, aga okseloik oleks küll peaaegu klaveri peale tulnud. See pealkiri on tõesti juba tülgastav – minu jaoks piisavalt tülgastav, et Õhtulehte enam mõnda aega isegi mitte sobivate iluteemade otsimiseks lugeda. Ja vannun pühalikult, et kui Elu24 sama teed läheb, hakkangi ma ainult Delfist ja Perekoolist uudiseid otsima, seal on räme provokatsiooniline populistlik pask vähemalt ootuspärane.

Teiseks mõtlesin, et peaks Hitlisti* tagasi tooma ja artikli autoriks oleva värdsigitise sinna esikohale lööma, aga ajalehest võis lugeda ainult seda, et tõlkijaks oli Triin Tael – inglisekeelsest ajakirjandusest ma sellist pealkirja ei leidnud, nii et tõlketöö tulemus see ilmselt ei ole ja ma ei tahaks ka ennatlikult väita, et Triin ise selle välja mõtles, see võib vabalt mõne toimetaja elava vaimutöö haisev vili olla. Nii et sedapuhku jääb Hitlist veel tulemata, järgmise värdjapealikuni.

* hitlist – nimekiri inimestest, keda me parema meelega näeksime näoli mudas, seelik üle pea tõmmatud

Pilt on pärit siit.

P.S. On siin veel mõni maduuss, kes ei mõista, miks seltskonnaajakirjaniku ametit räpaseks peetakse?

R.

91 aasta vanune ilu

Austatud blogihuvilised, kõigepealt minu siiras vabandus, et juba üsna pikka aega pole minu sulest ilmunud mitte ühtainustki kirjutist. Kindlasti olete juba muutunud kärsituks ega läbe enam oodata, kuid panen teile südamele, et rahutused ei ole meie noorele vabariigile sugugi kasulikud. Kui küsite, miks viisin jutu ühtäkki Eestile, siis põhjus peitub siinsamas: meie noor, kuid väärikas vabariik on tähistamas täna oma 91. aasta sünnipäeva. Siinkohal tahaksin oma tänase postituse pühendada ühes kogu oma hinge ja ihuga oma armsale kodumaale, Eestile.

Meil on ilus riik, eksole? Jah, sest siin olen mina, sina ja veel palju ilusaid tegelasi. Kuid kas inimesed teevad meie riigi kauniks? Jah, kuid on veel palju muudki. Näiteks eelmine nädal vaatasin ma diagrammi, mis näitas majanduse langust viimase aasta jooksul. Võin siiralt öelda, et see oli ilus: ühtlane roheline joon, mis langes ja langes ja selle ümber oli tühjus. Jõudes koju, avasin ma oma rahakassa ja nägin, et ka seal on tühjus, võibolla ehk veel sügavamgi, kui sellel graafikul. Mul tekkis kohe äratundmisrõõm äsjanähtuga ja ma mõtlesin: majanduskriis on üks ilus asi.

Kui palju olete teie viimasel ajal kohanud ilu meie ümber? Mina näen seda iga päev. Kõndisin eelmisel reedel koolist koju ja nägin lippu. Teda oli ajahammas kõvasti purenud ning ääred narmendasid jubedalt. Ma jäin seisma ja vaatasin, kuidas see tuule käes õõtsus. Hetk hiljem tuli vana mees ja võttis selle lipu maha. Ma mõtlesin, kui palju on see lipp näinud ajaloo ilu ja valu, võibolla on ta juba vana, lehvinud juba eelmise vabariigi ajal, lebanud kokkurullitult kellegi pööningul keset tormilist nõukogude iket ning lehvinud uute rahvuslike tuultega ärkamisajal. Ometi on temas endiselt ilu, seda tuleb vaid osata otsida.

Siiski on eestlastel veres näha ilu asemel valu. Oleme õppinud oma riiki, majandust, poliitikat nägema justkui üht suurt ja täitmatut katelt , mille kallal võib alati võtta ja kuhu võib kogu oma musta pori visata. Loodame kogu aeg sealt katlast saada, kuid harva oleme valmis sinna omaltpoolt midagi lisama.

Armsad eestlased, kuigi see katel roostetab mõne koha pealt, ei vähenda see tema ilu. Meie suudame muuta oma ühiskonda suhtumisega ilusamaks!

PS! Vahelduseks ka midagi diipi;)

I.