Dagmar Lamp: “Jõusaalitüüpidest – kellele kuulub jõusaal?”

Ma olen tähele pannud, et jõusaali külastavat mitut tüüpi inimesed. Enamasti on saali vallutanud värvikirev valik isaseid, kes peeglite ees hantleid tõstavad ja kulmu kortsutavad, et ikka kõik ümbritsevad aru saaks, kui rasket tööd nad parasjagu teevad ning kui keeruline on end ikka selliseks Adoniseks vormida. Silma on jäänud ka kaks huvitavamat külastajaeksemplari, kes on tavalistest jõusaalihuntidest erinevad.

Üks tütarlaps, kes minuga spordisaali jagab, on piitspeenike, tagumikuni ulatuvate brünettide kiharatega kaunitar. Ta lendleb jõusaali sisse, veepudel käes ja lõhnapilv ümber. Aeglaselt, väga aeglaselt jalutab ta elliptilise sammumasina (link: http://www.elliptical-trainer-reviews.com/images/product-images/Foldaway_elliptical_strider.bmp) poole, näpib natuke selle nuppe ning asub siis astuma. Algul aeglaselt, hiljem juba kiiremini, kuid mitte hetkekski unustades oma puusi hööritada, nii et ükski isane, kes parasjagu samas saalis treeningul on, oma sugu hetkekski unustada ei võiks.

Loomulikult on Preili Höör-Sammuja riietus suhteliselt üheülbaline – jalas on tal valged liibuvad trennipüksid, mis alt moekalt bootcut-lõikega tema valge-roosakirjusid Nike’i treeningbotaseid kallistavad. Liibuvate pükste all võib aimata valgeid stringe, kuigi sõna „aimata“ on siin ehk vale kasutada. Ütleme nii, et neid stringe suudavad aimata ka need mehepojad, kes on 45, elavad ikka veel emaga ning kelle kokkupuude naistepesuga piirdub paarkümmend aastat tagasi oma hruštšovka hoovis kuivatamiseks nöörile laotud ja seal kelmikalt tuules lennelnud Marati trikotaažpesu silmamisega.

Muidugi kannab Preili Höör-Sammuja pükstega sobivat toppi, 0-suuruses ja talle ideaalselt istuvat (nii ideaalselt, et pükste ja pluusi vahele jääb täpselt soovitud viis sentimeetrit, mis lasevad nabarõngal küüdelda ning kunstpäevitusel valgeid riideid rõhutada) õlapaeltega nägemust, mille all joonistub välja valge pitspesu, saatjas kaelas rippuv kuldkett. Preili teeb 20-30 minutit oma sammumist ning täpselt rihtides – et jumala pärast kuskilt mingit higi ei hakkaks jooksma! – lõpetab oma treeningu, rüüpab siis masina kõrval aeglaselt oma joogipudelist ning jalutab aeglaselt minema, jättes kõik meiesugused lihtsurelikud oma aurast pimestatuna uimase ja jõuetuna maha.

Nagu Universumi seadustele kohane, esineb igale jõule vastujõud. Preili Höör-Sammujale on olemas meiegi jõusaalis täielik vastand. See tütarlaps eelistab igasugustele liibuvatele riietele kottis sviitrit või dressipluusi ja hiigelsuuri dressipükse, milletaolisi ma nägin müügil 99krooniga Maxima meesteriiete osakonnas. Tema dressid on alati pikad, kattes maksimaalse võimaliku nahapinna ning ta juuksed on lühikesed, sassis ning sageli tõmmatud hobusesabasse või seotud kahte lapsikusse patsi.

Preili Dressipüks aga ei käi trennis üksi, ei! Temaga on kaasas väga kompetentse ilmega meesterahvas, kelle kerge liikumine ning kehahoiak reedab, et see mees pole mitte vähe treeningule pühendanud. Aeglase järjepidevusega talutab ta Dressipüksi masina juurest teiseni ning näitab ette, kuidas peaks ühe või teise masinaga ringi käima. Alguses arvasin ma, et Dressipüks on võtnud endale personaaltreeneri, kes talle treeningu põhitõdesid tutvustab. Kuid miski ei klappinud. See, kuidas Preili Dressipüks iga liigutust tehes oma vastumeelsust väljendas, see, kuidas ta põlglikult huuli kõverdas… Paistab, et Preili Dressipüks vihkab iga hetke, mis ta peab selles haisvas ja kolisevas ruumis veetma. Seega on natuke loogikavastane, et inimene, kes pealtnäha nii hullult trenni vihkab, endale personaaltreeneri palkaks… Temaga kaasas olev meesterahvas on aga trennihull. Iga kord, kui ta midagi tõstab või tõmbab, vaatab ta oma biitsepsi poole sellise libeda rahuloluga, nagu saaks ta puhtalt sellest orgasmi või nagu tahaks ta oma biitsepsiga koos räpasesse motelli minna ning teha teineteisega rõvedusi, mida isegi de Sade kirjeldada ei osanud.

Ühel hetkel märkasin ma aga, et Preili Dressipüksi saatja pole veel siiski vastassoole igavest ei-d öelnud ning ilmutab tütarlapse vastu rohkem huvi kui personaaltreenerile kohane oleks. Nad vahetasid musisid ning hoiavad aeg-ajalt käest kinni. Seega tekkis mul õigustatud küsimus: kas Preili Dressipüks käitub meestesaamisloogika ühe alustõe järgi – tee seda, mis mehele meeldib ja sina hakkad talle meeldima! Samas tundub treening Preili Dressipüksile tohutu piin, mees muudkui sunnib teda uuesti ja uuesti kangi tõstma ning raskust vedima. Kas ta teeb seda selleks, et mehele meele järgi olla? Või sunnib mees teda trennis käima ja jälgib ise pingsalt, et naine režiimist ei eemalduks?

Mis iganes ka nende elus toimub – tegelikult on selles loos siin veelgi olulisem küsimus. Kas kasulikum on riietuda moekalt ja teha vähe trenni (kuid kõik märkavad sind!) või riietuda nii, et keegi ei märka (peale oma mehe, aga seegi peab juures olema, et ta aru saaks, et tegu on sinuga), aga teha rohkem trenni? Kummale koolkonnale peaks kuuluma jõusaal?

Yours trulee,

Daki